Alustasime reisi laupäeva 4. aprilli õhtul kell kümme. Öö läbi sõitu Lätis ja Leedus, päev Poola teedel ja pühapäeva õhtul kella nelja paiku ületasime Poola - Ukraina piiri. Sõitsime veel Ukraina teid ning jõudsime õhtuks Lutski kesklinna hotelli Ukraina ette. Hommikul tutvusime linnaga ning juhuse tõttu ka hotelli direktoriga, kes saades teada, et oleme vabatahtlikud abistajad Eestist, võttis mind vastu oma kabinetis. Selgus, et ta tegeleb ka pagulasabi kordineerimisega Lutskis. Esmaspäeva 6. aprilli lõuna paiku alustasime sõitu Kiievi poole, kuhu jõudsime õhtupoolikul, peatuskohaks juba varem broneeritud hotell Ukraina otse Maidanil.  Õhtul tutvustas FB sõber Alina meile linna. Teisipäeval pühendusime sõidu põhieesmärgile - käisime Parem Sektori ja Azovi rügemendi Kiievi peakorterites, andsime vabatahtlike pataljonide (Azov ja Aidar) esindajatele üle Eesti naiskodukaitsjate kootud sokid ja 6 kg siin Ukrainas väga hinnatud Kalevi shokolaadi.  Uurisime millest sõdurid hetkel kõige rohkem puudust tunnevad. Annetatud riided ning mänguasjad, samuti karbitäie shokolaadi annetasime Kiievi pagulaskeskusele. Sattusime ka kohaliku uudistekanali kaamera ette ning andsime väikese intervjuu meie MTÜ tulevikuplaanide kohta. Õhtul kohtusime Semen Semenchenko Heategevusfondi juhi Natalya Moskovets´iga,  kes on ka Semen´i abikaasa. Arutasime, kuidas aidata Fondi ja pataljoni Donbass võitlejaid, sõlmisime koostööleppe Heategevusfondiga. Saime loa valmistada ja müüa Eestis pataljoni Donbass logode ja kirjadega meeneid, saadud tulu läheks Fondi ja pataljoni võitlejate toetamiseks. Peale kaht Kiievis veedetud päeva võtsime kolmapäeva hommikul suuna Lvivile, kuhu jõudsime umbes kell 10 õhtul. Õnneks olime toa juba Kiievis broneerinud ning Tom-Tom aitas meil vanalinnas ka Saint Feder hotelli üles leida. Järgmine päev tutvustas hotelli lahke administraator meile Lvivi vanalinna ning juhatas meid ka kohalike vabatahtlike kogumistelgi juurde, kus andsime üle neljanda shokolaaditahvlite karbi ning uurisime, millist abi vajatakse. Pealelõunast alustasime  kojusõitu ning 24 tundi hiljem olime kodus tagasi.

Põgenikel on puudus kõigest: riietest, hügieenitarvetest, puhastusvahenditest, toidunõudest, voodipesust, jalanõudest, ka toiduainetest. Sõdurid mainisid kõige enam suviseid saapaid, põlvekaitsmeid, taktikalisi kindaid ja prille, vormirõivaid, kuulikindlaid veste, kiivreid, nahkkindaid. Suur vajadus on 4x4 diiselautode järgi, soovitatavalt maasturid või universaalkerega sõidukid, ideaalis parempoolse rooliga. Oodatud on igasugused sellised sõidukid, millel on olemas veel mõni kuu ülevaatust ja mis kannatavad välja 1500 km sõitu Ukrainasse. Samuti küsiti varuosasid autodele - tollimaksude tõttu on need kohapeal kallid. Lvivi vabatahtlikud kohaldavad ka mootorrattaid haavatute veoks. Mõte on selles, et nende ehitatud külgkorvis on võimalik lahinguväljalt kiiresti ära toimetada 2 haavatut korraga. Mootorratas pääseb sinna kuhu ei pääse maasturid ja ammugi mitte soomukid, ka snaiperitel on väga raske tabada liikuvat mootorratast, mis teebki sellest liiklusvahendist asendamatu abilise.

Semen Semenchenko Heategevusfond toetab hukkunud sõdurite peresid, lahingutes haavata saanud sõdurite rehabilitatsiooni, proteeside ostu.

Abi mida Ukraina reaalselt vajab on mitmekesine ja mahukas.Iga annetatud euro on suureks abiks. Minult küsiti, et miks sõitsime Ukrainasse kohale ning ei saatnud kogutud humanitaarabi kohale kulleriga? Vastus on lihtne, esmalt oli meie soov tutvuda olukorraga kohapeal, sest ei läbi interneti, telefoni ega televisiooni ei ole võimalik hoomata tegelikku olukorda. Nägime, kui tähtis on ukrainlastele, kui nad näevad abistajate kohalolu - nad olid siiralt üllatunud ja tänulikud, et võtsime vaevaks isiklikult kohale sõita.

Samuti oli meie eesmärk luua otsekontaktid kohalike abistajatega ning uurida kohapeal, millist abi vajatakse kõige enam. Vahetu kontakt on ukrainlastele ülimalt tähtis, see aitab neil tõsta võitlusvaimu: nad näevad, et me ei ole vaid anonüümsed isikud mõne MTÜ varjus, vaid reaalsed inimesed. Ukrainlased ise on väga sõbralik, abivalmis ning töökas rahvas. Venemaal pole mingit lootust võita sõda Ukraina vastu. Rahvas on ärganud, patriotism on hoomatav igal sammul - nad tegid Maidanil oma valiku ja seda valikut ei peata enam miski. Palun ärge jääge ükskõikseks, sest praegu on meie rahval võimalus aidata ukrainlasi nende võitluses Vene agressoriga. Kui meie keeldume praegu toetamast neid ning, kui peaks juhtuma, et Venemaa viib täide ähvarduse rünnata meid, siis pole meil mitte mingit õigust küsida ega oodata abi isegi mitte oma NATO partneritelt. Samas kinnitan, et kui aitame ukrainlasi täna, siis saame endale väga suure ja murdumatu liitlase igaveseks. Ärge kahelge hetkekski, kas Ukraina vajadusel meile appi tuleb. Et ise  vajadusel abi küsida ja seda ka ilma häbita vastu võtta, peame praegusel Ukrainale raskel hetkel aitama neid. Sõda ei ole meist nii kaugel, kui see võb-olla paistab. Isegi, kui Moskva otsustab lõpetada sõja Ukrainaga, siis seni kuni võimul on Putini klikk, on Venemaa naabrid jätkuvalt ohus, ka meie. Liitlas- ja sõprussuhted teiste  vabadust austavate ja ihkavate rahvastega on meie väikesele rahvale ellujäämise küsimus.

Annetage kasvõi 1 euro - iga annetus loeb ning aitab Ukraina rahvast ja ka meid endid.

Slava Ukraine!!!